July 26th, 2010
Gustav niitis meid ühel päeval jalust arvutustehtega: kui palju on kaheksa triljonit miinus nelikümmend? No palun arvutage! Meie igatahes jäime täiesti jänni.
Andsin siis omakorda talle pureda pähkli: kui vana võib olla vanaema Ruth, kui emme on 30 ja mamma on 54? No selge see, et algandmeid oli liiga vähe ja Gustav keeldus pakkumast. Täpsustasime siis andmeid, et vanaema oli 23, kui mamma sündis. No selle peale oli ju kohe selge, et tegemist pole mingi keerulise tehtega: vastus on 77! (Muide huvitav on siinkohal tähele panna, et iga järgmine põlvkond sai lapse aasta vanemalt, kuigi seejuures said nii vanaema kui mamma vastavalt 23- ja 24-aastaselt oma teise, emme aga 25-aastaselt esimese lapse – ilmselt esindavad need arvud üsna täpselt tolle ajahetke statistilisi keskmisi).
Käisime vanaema õnnitlemas, eriti aktsioonis oli sünnipäevalapsest 75 aastat noorem sogamutt:
Pildil on kõik vanaema lapselapselapsed, v.a kõige vanem neist, Gustav (4a 5k). Pikutab 2kuune Linda, mamma süles istuvat aasta ja 8 kuu vanust Albertit toidab täditütar Etta (2a 2k), Reelika süles on 4kuune Karl:
Nagu ikka, seiras sogamutt piinliku täpsusega kõiki tita-Linda tegemisi, sealhulgas jälgis murelikult, kui mamma pani tita korvi nagu pisikese Moosese:
Tavaline suvine aiapidu:
July 23rd, 2010
Sööme oma äsjasaabunud terrassilaua ümber lõunat, kui meie aia eest kihutab jubeda vingaaliga mööda mingi bemm. Emme saab seepeale näitliku loo varal õpetlikult pajatada, miks väravast väljumine pole hea mõte. Gustav nosib mõtlikult suppi ja siis teatab:
“Tegelikult Eestis ei ela ühtegi halba inimest. Ja isegi Lätis, Saksas ja Inglismaal ei ole ühtegi halba inimest. Kui, siis ehk ainult Rootsis on halvad inimesed.”
“Miks just Rootsis?” imestab emme.
Gustav teab: “Sest Rootsis on olnud küllalt juhtumeid, kus pahad inimesed kihutavad autodega või tulistavad teisi inimesi… või isegi sikutavad teisi inimesi juustest!”
July 23rd, 2010
…, kes tellis garderoobisüsteemi:
July 23rd, 2010
Käisime ühel päeval poole suguvõsaga loomaaias. Gustavile meeldisid eksponaatidest kõige enam hülged, elevandid, lumeleopard (kellest me nägime saba) ja lõvi, Ettale meeldisid ahvipoisid ja Allule meeldis üks varblane. Kõigi laste ühiseks suurimaks üllatuseks oli siiski ootamatult välja ilmunud papa. Hiljem käisime kohvikus ja siis kutsus Gustav enda poole kohvile. Kohvitanted mamma, tädi Ave ja mitte-enam-nii-pisike Linda:
Papa hullutas samal ajal poisse. Hilisem mädamuna-mäng lõppes siiski suurema tüliga, kuna kahjuks onu Tauno ei saanud aru täpsetest mängureeglitest, kus hüüda võis vaid ühe mängija nime, ja nimelt “Gustav!”:
July 20th, 2010
Ilmselt on need, kes meil külas käinud, nõus, et meie uue kodu parimaks osaks on aed. Üritasin ühel päeval koguni meie aias vabalt kasvavaid liike kokku lugeda, aga sassi läks. Teisel päeval jälle asutasin end taas mulda laotama, kui avastasin otse mullahunniku tagant maasikavälu, kus prisked punased mammud lausa karjusid suhupistmise järele:
Korjasin siis marjad kenasti kaussi, lisaks noppisin ka veidi mustikaid (vaarikad ja põldmarjad tahavad veel küpseda) ja mõtlesin teha lastele pannkooke toormoosiga. Paraku, enne kui ma uuesti jaole sain, oli kauss tühi:
Etta – peen daam -, mustikaid ei söö, tema sorteerib välja ainult maasikad:
Pärast maasikaid nõudis Etta siiski laua pealt “seda suurt mammut”, mis osutus mugulsibulaks, ning asus seda silmagi pilgutamata haukama. Tuleb tõdeda, et ammu ei ole meie menüü olnud nii tervislik kui sel suvel:
July 20th, 2010
Onu Tauno treenib jalamusklit ja kiigutab korraga nii Ettat kui Allut, kelle jaoks on tegu elu lahedaima pulliga:
July 14th, 2010
Gustav ei suutnud eile hommikul oma õnne ära uskuda, kui vaid veidi pärast tema ärkamist keeras meie hoovile hiigelsuur kallur ja kummutas maha 30 tonni mulda:
Olime eelmisel õhtul enne magamajäämist just Gustaviga rääkinud siilidest – et millised toredad ja kasulikud loomad nad on ja kui pisike võib olla üks siili keel, millega ta vilkalt piima limpsib. Ja justnagu tellitult oli järgmisel õhtul üle meie hoovi vudimas ja veranda alla vupsamas üks priske siil. Gustav viis kohe suure elevusega piimataldriku õue ja ei kulunud viit minutitki, kui siilike oli platsis seda limpsimas. Siis aga saabus objektile kadeda näoga Endel, kes natuke aega vahtis isalikult siili toimetamist pealt, seejärel hirmutas karvakera minema ja vohmis tema piima endale keresse. Gustav ja Etta olid siilist igatahes täiesti vaimustatud ja täna pandi piimakauss õue juba õige varakult (ning õige varakult Endel selle ka tühjendas):
Täna tegi emme päev otsa mullakärutamistööd ja kui kõik vajalikud kohad olid mulda täis veetud, võtsime pärastlõunal ette retke aianduspoodi. Loomulikult tuli juba enne aiandusriiulite vahele jõudmist võtta kärarikaste kundede nõudmisel (õnneks oli peale meie poes veel täpselt kaks ostlejat, sest ülejäänud ümberkaudsed inimesed olid ilmselt lähedalasuva Harku järve ääres rästikutega rinda pistmas) ligi karastavat jooki ja suupisteid, seejärel sukeldusime lilledesse:
Kuigi lillepoemüüjanna luges meile sõnad peale, et enne augustit ei ole üldse mõtet muru külvama hakata, oli meil kange kibe seda siiski teha. Lisaks emme istutatud lilledele niisutamisele oli kastmishulludel seega piisavalt võimalust oma uut veepüstolit proovida:
July 14th, 2010
Tädi Ave ja onu Tauno käisid lahkelt meie pool lapsi hoidmas, sellal, kui emme linnas toimetas. Selle päeva jooksul sukeldusid huvilised basseini umbes 10-20 korda:
Allu ja tema suur iidol Etta joonistavad koos. Vahepeal oli ka selline liigutav hetk, et Etta sulistas basseinis, aga Allu istus kannatlikult terrassitrepil ja hoidis käes Etta poolt haugatud ploomi ning korrutas murelikult: “Etta! Etta!”:
July 12th, 2010
Kõige tüüpilisem mälestus oma lapsepõlve suvedest on see, et paistis isevärki sume kollane valgus ja kui me ei olnud just Türil vanaema juures kapsausse korjamas või Tähekesi põletamas, siis olime teise vanaema juures Tallinnas, parematel päevadel sõitsime rahvast täistuubitud trollis Mustamäelt kesklinna ja ehk isegi sealt edasi Pirita randa. Kodustel nädalavahetustel – kui me jällegi ei olnud just majaehitusel, kus muidu kõik vabad hetked oldi -, lõid vanemad Sapakale hääled sisse, et põrutada “koera-randa” (alles aastaid hiljem sain teada, et selle koha nimi oli Rannamõisa) või vähe meeldivamasse “kuurorti” kusagil Pärnu lähedal. Ja ükskord sai näiteks Siiri ema Valgerannas kole pahaseks, kui meie Siiriga olime leidnud toreda ajaviite: koguda rannaliivast konisid ja vaadata, kui palju meile neid korraga suule mahub. Mulle näiteks mahtus 12! Aga Siiri ema oli miskipärast tõesti väga kuri ja käskis meie ränga korilustööga kogutud saagi kohe ära visata…
Nüüd veetsid Gustav ja Etta omakorda aega oma vanaema juures maal ja said ka rannas käia (ja piltidega varustas meid samuti mamma):
Nagu samal ajal rannas viibinud tädi Ave nentis, tabas teda “totaalne deja-vu oma lapsepõlvest”: nagu oleks väike Ede oma mummulises rannarõivas ringi lipanud. Eks ole tõsiasi see, et kõik Etta moekamad supelkostüümid ununesid Saaremaale:
Onu Tauno aitas Ettal ja Gustavil liivalossi ehitada. Gustavi suureks vaimustuseks sai ta ka koos onu Taunoga “kaugele-kaugele” vette minna ja üle lainete hüpata:
Muide, hiljuti leidsin Kurista taluraamatukogust (soovitan soojalt kõigile lugemishuvilistele, aga ka muidu hea elu nautlejatele!;)) ühe lapsepõlves mulle sügavat muljet avaldanud raamatu, Mihkel Muti “Näärivana”. See raamat oli nüüd veel parem! Nääridest räägib ta ka, aga eelkõige suvedest; ja üsna täpselt sellistest, nagu mina oma lapsepõlvest mäletan.
